Juhtumi analüüs

 

Juhtumi toimumise keskkond: Keila noortekeskuse avatud ruum

Kes olid juhtumiga seotud: Noored vanuses 11

Mis oli peamine probleem? - Peamine probleem oli kiusamine. Alguses oli kõik rahulik, noored oli sel hetkel telefonis, ajasid minuga juttu või siis mängisid oma ette. Mingil hetkel liitusid nendega ka tüdrukud, kes hakkasid poisse norima. Ma püüdsin esialgu aru saada, et millest see tuleneb, kuid siis sain teada, et tegu on vanade klassikaaslastega. Nad loopisid teineteist pliiatsitega. Sellel hetkel sekkusin ja palusin pliiatsid ära panna, kuid nad ikka jätkasid. Ühel hetkel juhtus nii, et üks tüdruk jooksis nuttes ära, sest sai aru. See juhtus nii äkki, et ma ei saanud täpselt aru, et miks. Kuna alguses see noor ise ei tulnud tagasi avatud ruumi, vaid läks teise ruumi, siis tulid teised tüdrukud ja hakkasid sellele poisile ütlema, et palu vabandust ja hakkasid teda edasi norima. Poiss oli muidugi endas kindel, et tema ei vabandada. Mina püüdsin selle natuke suurema lärmi sees aru saada, mis juhtus ja miks ta nuttis, aga kuna kõik noored tahtsid läbisegi rääkida, siis esialgu oli seda probleemi keeruline lahendada. Ühel hetkel nõustus see tüdruk sinna avatud ruumi tulema ning siis palusin sellel poisil ja tüdrukul endaga kaasa tulla, et saaksime vaiksemas kohas selle probleemi ära lahendada. Alguses poiss keeldus ja ei olnud nõus tulema, sest ta ei näinud endas süüd, vaid süüdistas seda tüdrukut, et "ise jäi ette". Kui ma püüdsin talle selgitada, et ma tahan teiega lihtsalt vaiksemas kohas rääkida, siis oli nõus tulema nii see poiss kui tüdruk. Kui me olime vaiksemasse kohta jõudnud, siis püüdsin mõlemad osapooled ära kuulata. Muidugi tulid sinna ka teised noored, kuid palusin neil ära minna. Lasin neil lõpuks rääkida, et mis oli juhtunud ja miks. Selgus, et tegu oli olukorraga, kus tüdruk jäi valel ajal valesse kohta ette ja sai haiget. Ma kasutasin selles olukorras oma kõhutunnet ja varasemaid teadmisi. Samuti kasutasin peegeldamist. Lõpuks leppisid noored ära ja edasi sujus kõik rahulikult. 

Selles olukorras kasutasin kutse-eetika teist punkti, mis ütleb, et noorsootöötaja kohtleb noori võrdselt. Antud olukorras ma ei püüdnud otsida süüdlast, vaid saada teada, mis ja miks oli juhtunud. Ma pean oluliseks noore arvamust ja vaadet kuulata. Püüdsin selles olukorras käituda kui noorsootöötaja, mitte kui õpetaja. Samamoodi kasutasin võrdväärse partnerluse põhimõtet, sest ühe noore osas oli see, et ma olen samuti ta õpetaja, kuid antud olukorras ma unustasin selle ära, sest tahtsin keskenduda sellele olukorrale kui noorsootöötaja ja ei eelistanud üht teisele. 

Miks selline situatsioon esile kerkis? - Mul on tunne, et seal oli juba varasemat, st väljaspool noortekeskust tekkinud pinged, mis siis noortekeskuses võimendusid ja lõppes pliiatsite/patjade loopimisega, ühe noore nutmisega ja siis lõpus ära leppimist.