Praktika eesmärgiks on omandada praktilist noorsootöö kogemust ning analüüsida oma valmisolekut tööks noorsootöötajana noorsootöötaja kutsestandardi 6. taseme nõuete valguses.
Ma valisin praktika kohaks Keila noortekeskuse, sest ma tunnen, et ma olen väga kinni koolinoorsootöös ning et sellest lahti lasta, mõtlesin, et annan endale võimaluse sooritada praktika noortekeskuse keskkonnas. Valisin ka Keila sellepärast, et töötan Keilas ning siis ma ei pea pärast tööd minema teise linna praktikat tegema, vaid saan samas linnas kõik vajaliku ära teha. Mu ootus praktikale oli see, et ma saaksin noortekeskuses töötamise kogemuse. Ma olen näinud noortekeskuse tööd nii, et olin ise noor ja tean, mis väärtust see minu elus omab, kuid mul puudub kogemus töötaja vaatest. Tean, kui oluline on olla noore jaoks olemas ning soovin saada häid nippe ka oma põhitöösse, milleks on õpetaja amet. Tahaksin tuua oma tundidesse rohkem mitteformaalõppe meetodeid ja usun, et noortekeskus praktikal olles, saan selleks häid võimalusi.
Keila Noortekeskus on Keila linnas asuv noorsootöö keskus, mis järgib noorsootöö põhimõtteid. Keskus pakub noortele erinevaid tegevusi, nagu näiteks kunsti- ja käsitöötoad, spordiüritused, laagrid, filmiõhtud, töötoad ja palju muud. Keskus on avatud kõigile noortele, kes soovivad oma vaba aega sisukalt veeta. Minu juhendajaks on Laivi Tammejuur-Purre, kes on selles asutuses noorsootöötaja.
Mu praktika algas neljapäeval, 15. jaanuaril ja lõppes 19. märtsil.
Analüüsin enda praktikat läbi selle:
Esimeseks etapiks on ootus:
Esimese asjana, kui sain teada, et meil tuleb noorsootöö praktika mõtlesin, et ma tahan seda teha koolis. Ma olen end terve elu näinud koolis töötamas ning ka huvijuhi/koolinoorsootöötaja rolli peale olen mõelnud ning siis tunduski loogiline teha praktika koolis. Kui ma enda kooli huvijuhile kirja saatsin, kas mul oleks võimalik seda tema juures teha, sain kahjuks eitava vastuse. Kuna Keilas on olemas ka noortekeskus, siis mõtlesin, et okei, ma saadan sinna ka enda kirja. Minu õnneks olid nad nõus mind võtma enda juurde praktikale.
Esimesel korral käisin vestlemas, et mis on mu ootused üldse ja kes ma üldse olen. Kui esimene kohtumine oli ära olnud, siis sain jaatava vastuse, et olen oodatud sinna praktikale. Mu ootus praktikale oli saada teadmised noortekeskust kui töökeskkonnast, sest varasemalt olin olnud ju ise noor ja näinud seda selles valguses. Minu "Mis siis kui...?" oli see, mis saab siis, kui ma ei sobitu nende töötajatega või enda juhendajaga või oodatakse minult liiga palju. Tunnistan ausalt, et alguses oli mul väga suur hirm selle kõige ees, sest olen olnud oma elus õpetaja rollis rohkem. Esimene nädal käiski võitlus selle sisemise minaga, et kas ma ikka sobitun siia, kas noored võtavad mind omaks, kas töötajad võtavad mind omaks või tekivad konfliktid ja halb tunne seal käia. Etteruttavalt võin öelda, et see kõik oli asjata. Samamoodi pakkus hirmu ka see, et mida minult täpselt oodatakse, me küll rääkisime läbi ootused vestlusel, kuid ikkagi põhjustas see hirmu.
Minu eesmärk, mis sai ka juhendajaga kokku lepitud, oli see, et ma tahan saada meetodeid, mida oma elus rakendada kas siis koolis või laagris.
Kui praktika algas, siis tutvustasin seda ka enda klassile, et ma teen praktikat ja tulge ikka külla ka, et saan teid ka teisest küljest tutvuda ja minu suureks imestuseks käiski minu klassist seal umbes 10 noort. Mul oli neid väga hea näha ja eks neil mind ka hoopis teisest küljest. Minu jaoks oli see ka hirmus, et mis siis saab, kui ma ei lase lahti õpetaja rollist noortekeskuses? Õnneks ma suutsin kohaneda ja sai kohe alguses selgeks tehtud, et siin ma ei ole õpetaja, vaid noorsootöötaja.
Teiseks etapiks on illusioonide purunemine:
Ma ei pidanud pettuma enda juhendajas, töös ega töökaaslastes. Pigem just vastupidi. Ma nägin seda, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma ka töötajatega läbi saama ja mul tekkis ka nendega hea kontakt. Tundsin, et töötajad on minuga arvestanud, et ma seal nendega olen. Minul ei tekkinud rahulolematust, sest minu jaoks oli kõik see, mida ma tahtsin teha, sai ka tehtud. Ma olen inimene, kellele meeldivad väga lauamängud. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et mul on kodus üle 60 lauamängu. Mulle väga meeldis, et noortega sai ka lauamänge mängida, kas siis Unot või hoopis midagi teistsugust. Praktika ajal tuli uus lauamäng välja nimega "Hitimäng." Tutvustasin seda ka noortekeskuses ja see sai tõeliseks hitiks. Mäletan, et üks töötaja lausa kirjutas mulle ühel päeval sõnumisse, et millal ma jälle tulen, et noored tahavad Hitimängu mängida. Ma ei uskunud, et see mäng nii populaarseks saab seal keskuses. Mu peamisteks ülesanneteks oli olla noortega avatud ruumis. Oli päevi, kus mul oli väga raske sinna noortekeskusesse praktikale minna, sest tundsin väsimus ja tundsin, et tahan pigem vaikust ja rahu, kuid läksin ikkagi ja ma tegelikult olen väga õnnelik. Minu joaks suur võit oli ka see, et kui muidu tunnen ma end, et minu "cup of tea" on 1.-5. klass, siis noortekeskuses suheldes ka 6.klass+ vanemate noortega, sain aru, et tegelikult on ka see vanus täitsa tore ja ka nemad võtsid mind omaks.
Minul ei tulnud esile frustratsioon, viha, kurbus, pettumuis ja heitumus. Pigem vastupidi. Ma olen väga õnnelik, et usaldasin end teise keskkonda, kuigi alguses kartsin ma päris palju, aga mida aeg edasi, seda rohkem see minu "teiseks koduks" muutus. Nüüd, kus enam käima ei pea, tunnen ma enda hinges tegelikult tühjust, sest olgugi, et see aeg oli raske, sest väga palju muud asjad mu elus sellel hetkel seisid ja päevad olid tunduvalt pikemad kui muidu, siis ma harjusin ära seal töötajatega ja noortega. Mõni noor võttis mind lausa nii omaks, et koolis käib pidevalt minu klassis ja otsib kontakti. Mul on tunne, et mul tekkis temaga usalduslik side ja selle üle on mul väga hea meel. Samamoodi mäletan, kui olin laua taga ja istusin ning seal oli üks noor, kes samal ajal vaatas telefonis midagi ja siis päevik oli ka lahti, siis püüdsin temaga kontakti niimoodi luua, et küsisin ta käest, et "mis teed?" Ta vastas mulle ja siis hakkasime suhtlema. Uurisin mis ta telefonis teeb ja siis tutvustas mulle neid asju seal ja siis ühel hetkel pidi ta ära minema ja meie vestlus lõppes sellega, et ta ütles mulle "ma leidsin endale ühe sõbranna." Minu näol siis ja küsis veel juurde, et kas ma tohin sind kallistada. Ma vastasin, et muidugi tohid.
Kolmas etapp on vastasseis:
Mu ootused praktikal said igati täidetud. Mulle meeldis see, et juhendaja õpetas mulle ühte mängu, mida saan edaspidi kasutada, ka ülikoolis. Mida aeg edasi, seda rohkem mu enesekindlus tõusis ja nägin, et töötajad usaldavad mind, sest minu peamine roll oli olla avatud ruumis, siis vahepeal märkasin, et mind jäeti täiesti üksinda sinna, kuid ma tulin toime. Ma teadsin, mis on minu roll ja ma igatepidi oskasin seda täita. Kindlasti on asju, mida saaksin järgmine kord veel paremini teha, sest kui meil oli juhendaja lõpuringi vestlus, siis sai tõdetud, et tegelikult selleks, et aru saada noortekeskuse tööst, on vaja seal olla kauem kui neli nädalat. Mul on kahju, et ma ei näinud rohkem teist poolt. Ma nägin peamiselt ikkagi seda avatud ruumi noorsootööd, kuid noorte omaalgused, koosolekud, meeskonnapäevad, nendes ma ei osalenud. Ma oleks väga tahtnud näiteks osaleda meeskonnapäeval nii, et esimene kord oleks lihtsalt vaadelnud, et mis see endast täpselt kujutab ning teine päev siis ka juba kaasa toimetada. Ma nägin küll tegevuskava ja natukene sellega seotut, kuid suurem roll oli olla avatud ruumis koos noortega. Samuti sain osaleda 16+ noorteõhtul ning siis ootamatult tuli ülesanne kunstiringi läbi viia, millega olin nõus ja kui alguses kartsin, sest mu peas oli küsimus "aga mida ma teen?", siis tegelikult lahenes kõik jooksvalt ja mul oli seal lõpuks kokku kuus noort.
Neljas etapp on kompetentsus:
Selles etapis oli mul enesekindlus kindlasti kasvanud ja see, et ma sain noortega hakkama, oli kasvanud. Minus suurenes usaldus enda, juhendaja ja kaastöötajate vastu. Ühel päeval me rääkisime enda juhendajaga hoopis teistel teemadel ja mu enesetunne läks kergemaks. Sellel päeval mõistsin, miks noored teda nii väga armastavad. Just sellepärast on mul kurb ka, et vahepeal on vaja end tühjaks rääkida ja nüüd enam polegi. Kindlasti plaanin ma neile edaspidi külla minna ja hoida kontakti. Juhtum, mida kirjeldasin juhtumianalüüsis, oli ka siis, kui möödunud oli 2 nädalat, ehk mu enesekindlus oli kasvanud. See lause on täpselt see, mida ma tegelikult tundsin, kui ma oma juhendaja pikalt rääkisin, mulle tundus, et sellel hetkel oli ta mulle nagu psühholoog ja ma olen ääretult tänulik, et ta lasi mul seda teha, mitte ei öelnud, et "keskendume praktikale." Kui praktika stress on probleemidega tegelemise tagajärjel lahtunud, kerkivad esile eraelu probleemid, mis varem võisid jääda märkamatuks. (Sweitzer & King, 2004, 56-57.)
Ma kasutasin seda soovitust, et vahepeal ma lihtsalt ei läinud kohale, sest mul oli vaja oma jaoks ka aega. See aeg oli väga intensiivne, sest oli ka muid kohustusi. Mul oli vaja mõni päev puhata ja siis uue energiaga asju edasi teha, sest nagu ma olen siin kirjutanud, mulle tegelikult see kõik meeldis ja ma olen õnnelik, et ma usaldasin ennast uude keskkonda. Lõpuks tegin endale ajakava, et kus mis päeval olen, et ma jaksaks kõigega tegeleda, sest lisaks praktikale oli vaja teha muid kodutöid ning tunde oli vaja ette valmistada.
Viies etapp on lõpetamine:
See on nii õige: Praktika lõpp võib tuua kaasa erinevaid tugevaid emotsioone nagu näiteks uhkus oma saavutuste või kurbus praktika lõppemise üle. (Sweitzer & King, 2008, 51.)
Täpselt nii ma tundsin! See kõik oli väsitav, kuid samas nii õpetlik, vajalik ja nägin ennast ka teises küljes ja sain aru, et tegelikult mulle meeldib noortekeskuse töö ka.
Mida see kõik mulle õpetas, oli see, ma sain veel rohkem kindlust sellele, et see, mida ma hetkel oma elus teen, on õige. Ma saan öelda, et ma olen oma elus jõudnud kohta, kus mu hinges on rahu, sest ma olen õnnelik ja tean täpselt, mida ma siit elust tahan. Ma ei välista tänu sellele praktikale ka noortekeskuse tööd tulevikus, kuid hetkel tundub, et mulle sobib koolikeskkond rohkem, aga üks on kindel - noortega töö on minu jaoks, sest see praktika õpetas ka seda, et mul oli tegelikult päris lihtne noortega kontakti saada, isegi vanemate noortega, millest ma tegelikult olen ju siiani hoidunud, sest mul on olnd hirm, aga praktika õpetas seda, et ka 6+ klass on ägedad ja ka nendega saab tegelikult asju teha.
Teooriast:
Noorsootöötaja loob tingimused noore mitmekülgseks arenguks, lähtudes oma töös noorsootöö väärtustest ja selle korraldamise põhimõtetest, ning valib sobiva tegevuse või meetodi sõltuvalt noorsootöö valdkonna eripärast, eesmärgist, sihtrühmast, noorsootöö tegemise kohast ja olukorrast. (Kutsestandard, tase 6)
Noorootöö tööosad on: noorsootöö korraldamine ja arendamine; juhtimine ja juhendamine; turvalise keskkonna tagamine; professionaalne enesearendamine.
Noorsootöö korraldamine ja arendamine ning juhtimine ja juhendamist sai selles praktikas vähe kogetud. Juhendamist vaid nii palju, et kui ma tutvustasin noortele Hitimängu, siis võtsin juhendaja rolli enda peale, kuid järgmised korrad juba õpetasid noored ise.
Minu jaoks oli väga oluline luua noortega turvaline keskkond. Ma soovisin, et noored tunneksid end minuga hästi ja vaadates tagasi, siis mulle tundub, et see õnnestus mul hästi. Vajaka jäi vene rahvustest noortega kontakti saamine, sest seal oli keelebarjäär ja siis võttis teine töötaja üle, sest sai temaga parema konkakti, sest suhtles temaga oma emakeeles. Minu eesmärk oli luua sõbralik ja toetav õhkkond ja seda ma ka saavutasin.
Kommentaarid
Postita kommentaar